Lääneranniku Eesti Päevad 2011

Helmuth Kalmann

On the occasion of the 30th West Coast Estonian Days it seems fitting to provide an overview of the origins and development of the festival over the last 58 years in addition to providing data on the participation and leadership. In the second section we summarize the origins and activities of the West Coast Estonian League (WCEL/EOLL) itself, the broadest organization of Estonians on the coast.

The fact that the centers of Estonian life on the West Coast are separated by large distances was both a hindrance and a driving factor in the creation of the festival.  The founding of local Estonian societies, congregations, veterans clubs, etc., had laid a basis for organized local social activity in communities along the coast, but not much was initially accomplished in a broader ethnic effort because of the small number of Estonians scattered in communities separated by hundreds of miles. Something more had to be done— and thus was born the idea of organizing an event to encompass the entire West Coast.

Preliminary steps were taken when theater and sports enthusiasts from Los Angeles made a second visit to San Francisco on 25 October, l952.  The directors of the L.A. orchestra and theater, Eerik Laid and  Eduard Kikas, proposed the organization of a “California Estonians’ Summer Days.” To follow-up, the Los Angeles Estonian Society made a former proposal to the Estonian Society of San Francisco to arrange such a festival.  Under the leadership of their society chairman, John Ostrat, a five person delegation from San Francisco went to Los Angeles in early March, l953, for more detailed discussions.

In these discussions, it was decided to broaden the invitations to include the Estonians of Oregon and Washington, and instead of putting on a “California Estonians’ Summer Days”, it was decided to organize a “West Coast Estonian Days”.  San Francisco was chosen to be the initial host, with the festival scheduled for the three-day Labor Day weekend of 1953. The festival was repeated in Los Angeles two years later, in l955, and by l957, in Portland, it was clear that the West Coast days had become a tradition. In the coming years, the Estonian communities of Vancouver, B.C, and Seattle joined in organizing the event.

The idea that Estonians on the American West Coast should work more closely together had arisen earlier. In l952, the Estonian societies of Los Angeles and San Francisco had already met.  But a formal proposal was made by Arno Bender on 10 May, l954, when he was attending a board meeting of the San Francisco Estonian Society.  A. Bender stressed the need to give West Coast Estonians a secure status in the broader American Estonian community by developing cooperation among the coastal centers on a systematic basis. His views were extensively discussed, and in order to realize the vision, it was decided to convene a Conference of West Coast Estonians.

In response to invitations from John Ostrat, the president of the San Francisco Estonian Society, delegates from the Los Angeles, Fresno, Portland and San Francisco societies were identified. Portland was represented by Helmuth Kalmann, as President of the Portland Estonian Society. At the first meeting of the conference, 30 May, l954,  it was already evident that the Estonian organizations on the West Coast favored the idea of forming a league.  The preparation of an initial constitution was delegated to Arno Bender, of San Francisco, Helmuth Kalmann, of Portland, and Walter Niilus, of Los Angeles.

The second meeting of the conference, on the same day, with 18 delegates, marks the formal founding of the West Coast Estonian League (Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul /EOLL). 8 organizations joined at the outset; within three months, another 5 organizations joined, raising the founders total to 13.

On basis of its constitution, the presidency and board of the league rotates on a twoyear basis among the five West Coast population centers (Los Angeles, San Francisco, Portland, Seattle, and Vancouver, B.C.).

The main assignment of the leadership is to prepare and to carry out the West Coast Estonian Days, so as to strengthen and publicize Estonian culture and to promote its survival. In addition, EOLL has participated in bringing together Estonian athletes by organizing sporting events, in preparing brochures and information sheets on Estonia and the situation there, and in participating in worldwide projects.

Over the last 58 years the league, EOLL,  has fulfilled its obligations quite adequately and survives as the oldest organization of Estonian émigrés.  EOLL now has 22 member organizations,

In l989 EOLL was incorporated in Oregon as a not-for-profit, ethnic cultural organization.  At the same time,  a separate EOLL“capital fund” was created to provide interest-free loans to finance the preparatory work in organizing the West Coast Estonian Days, and to cover possible deficits. This capital fund is

financed by surpluses from previous days, as governed by the bylaws.  The capital fund is managed by a board of three members selected from the Board of Elders (former presidents of the league). They are assisted by advisers selected from the several centers. The board and advisers are certified by the general assembly of the EOLL. Their mandates are for four years.

Helmuth Kalmann

Lääneranniku Eesti Päevade 30-nda juubeli-aastapäeva puhul tundub vägagi ajakohasena teile tutvustada ülevaatlikult ka Lääneranniku Eesti Päevade tekkimist ja selle arengut möödunud 58 aasta jooksul koos mõningate andmetega ka osavõtust ja juhtkonnast. Ülevaate teises osas pakume ülevaatliku kokkuvõtte ka läänekalda eestlaspere katuseorganisatsiooni – Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul (EOLL) loomise ja tegevuse kohta.

Asjaolu, et Lääneranniku eestlaste keskused on üksteisest eraldatud suurte vahemaadega, oli raskendavaks, kuid kahtlemata ka tõukeandvaks teguriks Lääneranniku Eesti Päevade tekkeloos. Kaasmaalaste koondumine eesti seltside, koguduste, võitlejate ühingute, jne. ümber oli pannud küll aluse organiseeritud rahvuslikule tegevusele läänerannikul, kuid ulatuslikuma rahvustöö huvides ei suudetud palju korda saata eestlaste vähesuse tõttu sadade miilidega üksteisest lahutatud keskustes. Midagi tuli ette võtta – ja nii küpseski idee üleläänerannikuliste kokkutulekute korraldamiseks.

Selleks vajalikud eeldused loodi Los Angeles’i teatri- ja sportlaspere teistkordsel külaskäigul San Franciscosse 25. oktoobril 1952. aastal, mil L.A. orkestrijuht Eerik Laid ja näitejuht Eduard Kikas tõstatasid mõtte korraldada Kalifornia eestlaste suvepäevad. Selle tulemusena tegi L.A. Eesti Selts ametlikus korras ettepaneku S.F. Eesti Seltsile alustatud mõtte läbiviimiseks. S.F. Eesti Seltsi esimehe John Ostrat’i eestvedamisel sõitis viie liikmeline delegatsioon 1953. aasta märtsi algul Los Angelesse üksikasjalikemateks läbirääkimisteks.

Nõupidamisel laiendati kavatsetud kokkutuleku ulatust Oregoni ja Washingtoni osariigi eestlaste kaasatõmbamisega ning Kalifornia eestlaste suvepäeva asemel otsustati korraldada Lääneranniku Eestlaste Päevad. Asukohaks valiti San Francisco ja ajaks kolmepäevane Labor Day nädalalõpp 1953 a. 1955. aastal leidis üle läänerannikuline eestlaste kokkutulek kordamist Los Angeles’is ja 1957. aastal võidi Portlandis konstateerida, et Lääneranniku Eesti Päevad on kujunenud traditsiooniliseks suurürituseks. Edaspidiste aastatega liitusid selle ettevõtte korraldamiseks ka Vancouver, B.C. ja Seattle’i eestlaspere.

Idee eestlaste tihedamast koostööst Ameerika läänekaldal oli vast nii mõnegi eestlase mõttes juba 1952 aastal, mil Los Angeles’i ja San Francisco Eesti Seltsid tulid toime esimese keskustevahelise kohtumisega. Ametlikult aga tõstis selle küsimuse ülesse Arno Bender 10. mail 1954 a. mil ta viibis San Francisco Eesti Seltsi juhatuse koosolekul. A. Bender rõhutas vajadust ühendada eestlasi läänerannikul, arendada keskustevahelist koostööd organiseeritud kujul ja anda lääneranniku eestlastele kindel positsioon ameerika eestlaskonnas. Ettepanekut kaaluti koosolekul mitmekülgselt ning otsustati mõtte realiseerimiseks kokku kutsuda Lääneranniku Eestlaste Konverents.

San Francisco Eesti Seltsi esimehe John Ostat’i poolt välja saadetud konverentsi kutsele järgnesid Los Angelese, Fresno, Portlandi ja San Francisco eesti organisatsioonide esindajad. Portlandi esindajaks oli Portlandi Eesti Seltsi esimees Helmuth Kalmann. Konverentsi raames toimunud esimesel koosolekul 30. mail 1954 selgus, et Lääneranniku eesti organisatsioonid pooldasid Organisatsioonide Liidu asutamise mõtet. Liidu esialgset põhikirja volitati koostama Arno Bender – San Franciscost, Helmuth Kalmann – Portlandist ja Walter Niilus – Los Angeles’ist.

Teisest koosolekust samal päeval kujunes juba Eesti Organisatsioonide Liit Lääneranni- kul (EOLL) asutamiskoosolek 18 esindaja osavõtuga, kus 8 organisatsiooni teatasid, et nad astuvad EOLL liikmeks. Järgneva kolme kuu jooksul astusid EOLL liikmeks veel 5 organisatsiooni, tõstes asutajate liikmete arvu 13-le.

EOLL põhikirja alusel roteerub Liidu juhatuse asukoht kahe aastase vahemikuga viie läänekalda keskuse vahel (Los Angeles, San Francisco, Portland, Seattle ja Vancouver, B.C.).
Liidu juhatuse peaülesandeks on Lääneranniku Eesti Päevade ettevalmistamine ja edukas läbiviimine, et nende kaudu tugevndada ja tutvustada eestluse ja eesti rahvuskultuuri püsivust ja elujõudu. Selle kõrval on EOLL olnud kaastegev läänekalda eesti spordisõprade koondamisel ja spordimängude korraldamisel, Eestit ja selle olukorda tutvustavate broshüüride ja lendlehtede valmistasmisel, kui ka eestlaste ülemaailmsetest ettevõtetest osavõtus.

Möödunud 58 aasta jooksul on EOLL küllaltki edukalt täitnud temale asetatud ülesandeid ja jäänud tegutsema kui väliseestlaste vanim organisatsioon. EOLL koosseisu kuulub 22 liikmesorganisatsiooni.

1989 a. inkorporeeriti EOLL kui mitte tulutaotlev rahvuskultuuriline organisatsioon Oregoni osariigis. Samuti loodi Liidu juurde erifondina “EOLL Rahvuslik Sihtkapital”, milline võimaldab protsendivaba laenu Lääneranniku Eesti Päevade eeltööde läbiviimiseks ja võimaliku puudujäägi katmiseks. Sihtkapitali laekumised toimuvad LEP-de ülejäägist Liidu kodukorras ettenähtud alusel. Sihtkapitali haldab Liidu Vanematekogu koosseisust valitud kolmeliikmeline juhatus, keda abistab nõuandjana keskuste poolt valitud esindajad. Juhatuse ja nõukogu valimise kinnitab EOLL Üldkogu. Nende volitused kestavad neli aastat.